Peeter Koppel. Foto: Mihkel Maripuu/Postimees
“Traditsioonilistest turvavaluutadest pole enam ühtegi alles,” kirjutab Peeter Koppel Postimehes. Dollari vastu on usaldus vähenenud. Teised vääringud on vähelikviidsed. Ja kuld käitub aina enam nagu valuuta.
Nõukogude Liidu lõpukorinaid mäletate? Paljud mäletavad. Teatavasti oli toona ratsionaalne võimalikult kiiresti mille iganes eest saadud veidigi suurem kogus rublasid millekski asjalikumaks vahetada. Mõni vahetas ehitusmaterjalideks ja nii saime me endale “päris huvitavaid” arhitektuurilisi eksperimente. Mõni vahetas aga hoopis dollariks ning tema teab ilmselt hästi, mida tähendab “turvavaluuta”. Turvavaluuta on valuuta, mis on parem, suurem ja usaldusväärsem kui mõni teine. See on valuuta, kuhu “lennatakse”, kui riskid maailmas näivad üle pea kasvavat. Noh, näiteks USA dollar oma “rahvusvahelise reservvaluuta” staatusega, Šveitsi frank oma alpilise neutraalsuse oreooliga või Jaapani jeen, mille mainet veel mõni aeg tagasi võis kirjeldada sõnaga “eksootiline, aga millegipärast töötab”.
Aga täna on see minevik. Dollarit on hakatud kasutama poliitilise relvana. Šveits on liiga väike ja liiga euroopalik, et suurt pilti mõjutada. Ja jeen? Jeen on nagu nurgataguses garaažis tuunitud Jaapani auto. Originaalis vastupidavuse sümbol, kuid nüüd – mkm!
Loe artiklit siit.
