Peeter Koppel. Foto: Martin Pedaja
Viimasel ajal olen ma korduvalt kokku puutunud huvitavate arusaamadega. Nimelt olevat Hiina ilmekas tõestus sellest, et plaanimajandust olevat võimalik “õigesti teha”. Ja mitte ainult. Ühendriigid olevat suutnud tekitada vaid ühe triljonäri ning samas olevat sotsialism/plaanimajandus (!) Hiinas aastate jooksul sikutanud absoluutsest vaesusest välja 800 (või veidi enam) miljonit inimest, kirjutab Peeter Koppel.
Tõsi. Ühendriikidest sirgus esimene triljonär. Tõsi, Hiinas on 800 miljonit inimest absoluutsest vaesusest väljunud. Aga selle kuidagi plaanimajanduse edulooks või isiklike ideoloogiliste eelistuste kinnituseks toomimine põrkab päris kiiresti vastu väga ebameeldivaid fakte.
Meie ajastu vaesuse vähenemine (ehk rikkuse kasv) algas Hiinas 1978. Enne seda oli Hiina majandus üles ehitatud viisil, mida oleks kohane nimetada vist stalinistlikuks. Eramaa oli kaotatud, talupojad olid aetud kommuunidesse, tootmine allutatud plaanile. Inimene ei tohtinud oma saaki müüa ega oma tööst kasu lõigata. Tulemus ei olnud jõukus. Aastatel 1959–1961 suri näljasurma hinnanguliselt 15 kuni 45 miljonit inimest. Ei, see ei olnud loodusõnnetus. Ilmastik nendel aastatel ei olnud nimelt erakordselt halb. Vili rekvireeriti, endale millegi kasvatamine oli keelatud ning kui nälg kriitikuid ei võtnud, siis juhtus nendega see, mis stalinistlikes süsteemis ikka juhtub. Ideoloogia rakendamine tõi ei rohkem ega vähem kui maailma ajaloo suurima näljahäda.
Seepärast tulebki väidet, et just see kord tõi sajad miljonid vaesusest välja, nimetada selle õige nimega. See on vale. Mitte eksitus, mitte lihtsustus, vaid lihtsalt vale. See 800 miljonit sai alguse siis, kui senisest korraldusest loobuti. On täiesti absurdne omistada süsteemile edu selle perioodi eest, mil seda süsteemi lammutati.
Loe edasi siit.
